OTSE POSTIMEHEST ⟩ Martin Kadai: me teame, et järgmine pandeemia kunagi tuleb

Täna möödub kolm aastat esimese koroonajuhtumi registreerimisest Hiinas. Kui palju maailm on selle kolme aastaga targemaks saanud, sellest räägime Postimehe otsesaates õiguskantsleri nõuniku Martin Kadaiga.

Kas me kolm aastat hiljem teame, kuidas ja miks koroonaviirus levima hakkas?

Paraku me ei tea seda. Me ei tea seda väga täpselt, on erinevaid hüpoteese. Tõenäoliselt ollakse jõudnud tõele üsna lähedale, aga see näitab, et inimkond ei tea nakkushaiguste tekke, liikidevahelise leviku ja nende edasise käitumise kohta ikkagi kõike detailselt ja põhjalikult.

Mis see kõige tõenäolisem tõde võiks olla?

Tõenäoline on see, et kuna seda sorti viirused on hästi levinud teatud loomaliikide hulgas ja selline liikidevaheline viirusnakkuse ületulek on täiesti tavaline nähtus, siis seda juhtub. Aeg-ajalt tähendab see ületulek, et uus viirus suudab inimesele levides suhteliselt hästi kohaneda ja edasi levida, ning seda me koroonaviiruse puhul täpselt nägimegi.

Kas kartus, et koroonaviirus tuli laborist ja pääses sealt kogemata välja, on päris kõrvale jäetud?

Kinnitust või tõendust selle kohta ei ole ja ei ole ka põhjust seda arvata, sest kui vaadata selle viiruse olemust ja tõenäosust, et selline viirus võib loomadega kokkupuutel inimestele edasi kanduda, siis pole põhjust kahtlustada, et see oleks selline ekslik või kogemata juhtunud laboriõnnetus. Välistada seda lõpuni ei saa, aga ei ole ka põhjust nii arvata.

Kui esimene koroonajuhtum kolm aastat tagasi Hiinas registreeriti, siis maailm väga ärevusse ei sattunud, meie hakkasime Euroopas murelikuks muutuma alles veebruaris ja märtsis. Kas see õige hetk magati maha? Kas oleks saanud midagi teha, kui oleks varem reageeritud?

Ülekohtune oleks öelda, et magati maha, sest tegelikult hakati ikkagi detsembri lõpust olukorda põhjalikumalt jälgima. Kui vastata küsimusele, et kas me oleksime saanud midagi reaalselt ära teha, siis need võimalused on üsna piiratud. Me ei suuda ju kogu aeg testida ja tuvastada uusi viirusknakkuseid, need jäävad meile silma siis, kui me näeme haigestumises mingit erakordsust.

Kui näeme mingisugust teistmoodi mustrit, siis on see esimene ohusignaal, et toimub midagi sellist, mis ei ole tavapärane. Seda me nägime koroonaviirusnakkuse puhul ka, aga selleks hetkeks oli juba päris palju juhtunud. Selleks hetkeks oli viirus juba erinevatesse maailma nurkadesse jõudnud ja seda ei saanud enam tagasi pöörata. Me peame endale aru andma, et sellises olukorras me saame võib-olla protsesse pidurdada, aga me ei pruugi saada neid enam ümber pöörata.

Me arvasime, et vähemalt Euroopas ollakse valmis kõigiks kriisideks, aga ei oldud?

See on oluline küsimus ja oluline on ta ennekõike seetõttu, et teadmine, et pandeemiad tekivad, on ju olemas, me teame alati, et järgmine pandeemia kunagi tuleb. Me ei tea, millal see tuleb, me ei tea, mis pandeemia see täpselt on, aga me teame, et see tuleb. Seda teati ka enne koroonapandeemiat ja arutelud ning arvamused ja kokkulepped ju selles osas ka käisid, ja olid loodud reeglid, kuidas me sellises olukorras käitume.

Huvitav ongi see, et rahvusvaheliselt on olemas konsensuslik arusaamine, et sellises olukorras lausaline piiride sulgemine ja lausaline isolatsioon, inimeste kojusundimine ja kõik sellised tegevused ei hoia ära viirusnakkuse edasist levikut. Me peame jälgima, et selle tegevusega ei tekitataks rohkem kahju kui kasu.

Ometi see, mis tegelikult juhtus, oli teistsugune. Piirid läksid väga ruttu kinni, riigid omavahel ei konsulteerinud ja ma arvan, et see on nüüd see koht, kus tegelikult on hädavajalik pandeemia õppetunde analüüsida ja anda sellele olukorrale hinnang. Vastuolu selle vahel, mis oli eelnevalt kokku lepitud, kuidas eelnevalt asjadest aru saadi ja kuidas tegelikult käituti selle pandeemia puhul, on suur. Kui see analüüs jääb tegemata, kui järeldused jäävad tegema, siis mina küll ei tea, kuidas me järgmist pandeemiat lahendame.

Kas poliitikud kuulasid siis, kui pandeemia lahti läks, ka spetsialiste või võtsid otsustamise täiesti enda kätte?

Me peame aru saama, et kriisiga käivad kaasas teatud nähtused, üks nendest nähtustest on see, et teadmatust on palju, segadust on palju ja tekib ka selline ärevuse ja hirmu foon. Ärevuse ja hirmu foonil ootavad ka inimesed, et otsustajad tegutseksid, isegi kui need tegevused on näilised. Võib-olla enamus saab ka aru, et need on näilised, aga kuna nad loovad ka näilist turvatunnet, siis ikkagi oodatakse tegutsemist.

Poliitikute seisukohalt on isegi mõistetav, et nad tahavad tegutseda ja näidata, et me midagi teeme. Kahetsusväärne on, et see tegutsemine läks mingil hetkel ikkagi liiga näiliseks ja sellist ekspertarusaama jäi järjest ja järjest vähemaks. Toon näitena, et kui ikkagi tuua piiridele relvastatud võitlejad tervisesündmuse korral, milleks ühe viirusnakkuse levik on, siis minu küsimus on, et mida me sellega teha tahame või mida me sellega saavutada tahame. Need relvastatud üksused ei hoia seda viirust ju kinni. Need võivad luua inimestele justkui turvatunde, aga see turvatunne on näiline.

Nüüd ongi küsimus, et kas me ei eksita hoopis inimesi sellise näilise turvatundega, et justkui hoiame viiruse tuleku ära, aga tegelikult me seda ei tee. Nii et siin on palju paradokse, millest on vaja õppida ja millest on vaja järeldused teha, et sellised asjad sellises ärevas ja segases olukorras ei korduks.

Kas oli ka riike, kes püüdsid käituda pisut teisiti?

Oli, nii Euroopas kui maailmas ilmselgelt eristus Rootsi. Kui vaadata Rootsi lähenemist, siis see oligi hästi sarnane sellele, mis oli varem justkui kokku lepitud, et me ei sulge piire, kui sellest päriselt kasu ei ole, me ei sulge ühiskonda, vaid kaalume seda kahju, mis sellega võib kaasneda.

Tervisekäitumises üldiselt piirdutakse soovitustega ja luuakse inimestele võimalused neid soovitusi järgida. See oligi rootslaste kontseptsioon, mitte see, et laseme viirusel levida ja vaatame, mis juhtub. See on tegelikult teiste riikide ja teiste arvamusliidrite Rootsi epidemoloogidele külge kleebitud silt ja see on kahetsusväärne

Millistest piirangutest oli kasu?

Ma jaotaks need tegevused ja piirangud kolme gruppi. Üks on selline epidemioloogiline lähenemine, teine kliiniline juhtumikäsitlus ja siis ühiskondlik olukorra käsitlus. Kõige õigemad tegevused olid need, kuidas me epidemioloogiliselt haigusjuhtu käsitlesime. Sellisel juhul ongi põhireegel, et kui inimesel on haigus tuvastatud, siis ta määratakse isolatsiooni, tuvastatakse, kellega inimene on kokku puutunud ja kõik need inimesed peaksid jääma karantiini.

Tervishoiuasutused sellises olukorras peavad pingutama ja pingutasidki selle nimel, et kõigile abivajajatele ravi pakkuda ja mitte lasta haigustel levida tervishoiuasutuste sees. See pingutus on hädavajalik ja absoluutselt põhjendatud ning üldiselt ma arvan, et tervishoiuasutused tegid head tööd.

Kõige keerulisem ongi kõik see, mida me ühiskonna tasandil nende piirangutega tegime. Siin ma pean oluliseks, et me annaksime soovitusi, mitte ei hakka tervisekäitumist kohustuslikuks tegema. Minu isiklik arusaam on, et kui me räägime maskidest, distantsi hoidmisest või kätepesust, siis väga raske on neid kohustuslikuks teha, nii et üldjoontes peaks andma rohkem soovitusi, et inimene võtaks ise kohustuse neid järgida, ja kui ta ei järgi, siis ma arvan, et see ei ole ka katastroof.